Algas laupäev. Iga päev läks aina kuumemaks ja kuumemaks, niisiis võtsime enne lõplikku põrgukuumust (tõsi, kuidas kellelegi) linna vaatamisväärsused ära vaadata, minu soovil peamiselt. Võõrustajapaaril oli mõlemal lõpuks ometi vaba päev ja minu veidi vastupunniv ja korra juba Budapesti silmapilgu-võrra-näinud seltsiline ei saanud siis enam kohustuslikust turismitiirust ära öelda.
Käisime väljakul, mille kohta kaardilt loen Hösök tere (“tere” peaks olema plats või väljak, kui ma ei eksi), kus asus muljetavaldav vabadusele (või võidule?…) pühendatud sammas, mille taga poolkaares sammaste vahel seismas Ungari kuningad alates kõige esimesest, Istvanist. Kahtlemata ülikuulus väljak, mille rahvusvaheliselt tuntud nime mina pole suutnud meelde jätta. Vabaduse väljakuga võrreldes hiiglaslikul platsil mõtlesin, et eestlased ei peaks tegelikult pelgama nii hirmsasti monumentaalkunsti. Seda saab ju oma maitse järgi teha, jahedameelse eestlase kombel, aga siiski silmapaistvalt. Ausalt öeldes on valmissaanud Vabaduse plats täitsa kena – päris kindlasti parem kui mitte midagi -, isegi sammas sobib sinna nüüd ilusti ja on koht, mida külla tulnud inimesele näidata, ehkki sammas ise praegu veel idaneb ja mädaneb.
Aga tagasi Budapesti. Sama Hösök väljaku otsast algab kuulus UNESCO pärandinimekirja kuuluv Andrassy puiestee, väljaku taga aga linnapark, kuhu muuhulgas ehitatud Transilvaanias asuva lossi koopia, millest Ungari oma alade kaotuse käigus ilma jäänud. Tatsasime mööda suurest liuväljast, mis suvisel ajal haigutas tühjana nagu kivikõrb; siis kohviku kaudu Budasse iidsesse kindlusse (originaalnimega Citadella, mis ei ole Buda lossimägi, kuhu seekord ei jõudnudki), kus mitukümmend linnavaadet klõpsisin ega siiani suuda valida, mis võtta ja mis jätta. Tagasiteel sattusime muidugi ummikusse – sarnaselt Tallinnaga remonditakse Budapestis mitut olulist teed ja silda korraga, et linn ikka täielikult umbe läheks – misjärel võtsimegi otsad kokku, sõime miskit ungarile omast rooga, väike koduvärskendus, väike Ürdimeistri lonks (mis andis õhtule vindi sisse et oli antud) ja festivalile.
Peamiselt vaatasime Manic Street Preachersit ja Khaledit, aga rahvamass oli meeletu, ärakurnatud ja ilmselt ikka veel autoreisist toibumata eestlaste jalad kulusid ruttu ümaraks ja nii tegimegi taas südaöö paiku Obudai saarelt vehkat.
Pühapäev tervitas taas varasemast natukese soojema ilmaga ja seekord nuuskisime omapäi ringi. Sõitsime trammi ja mandri-Euroopa vanima metrooliiniga nr 1 Andrassy puiesteele okupatsioonide muuseumi, nime poolest Terrori majja, mis põhimõtteliselt täitis sama funktsiooni kui Pagari tänava hoone. Erinevalt meie eraalgatuse põhisest muuseumist Toompea jalamil on Terrori maja puhul tegemist mõjuva, läbi mitme korruse laotatud osaliselt interaktiivse muuseumiga, kus käsitletakse natsi-Saksamaa, aga rohkem Nõukogude Liidu okupatsiooni.
Hiljem, juba tagasi Eesti poole sõites tekkis meil arutelu või isegi vaidlus seeüle, kui emotsionaalselt ajalugu peaks eksponeerima. Minu maitse jaoks oli Terrori maja ehk liiga dramaatiline, kaaslane sai aga lausa kurjaks, kuidas saan niimoodi öelda, kui ise tean (küll vahendatud kogemusena, aga siiski), mida see kõik tähendas. Aga minu mõte polnudki mitte ungarlaste (ja seeläbi ka eestlaste, kes me sama läbi elasime, või üldse ühegi terrori all kannatanud rahva) kannatusi vähetähtsustada – hoidku selle eest, kommunismi kuritegudest peaks palju rohkem ja valjemini rääkima -, aga ilmselt mõjub mulle isiklikult palju rohkem Sofi Oksase viis toda aega kirja panna, läbi üksikisikute elu, et kogen ajalugu intiimselt, vaid mina ja raamat.
Ehk ei saagi muuseumis esitada seda võigast ajaloo peatükki ilma draamata ja äkki peakski see olema veelgi dramaatilisem, sest see oli ju kohutav. Võimalik, et mu kaaslasel oli õigus, et vaid niimoodi, emotsionaalselt, anname järeltulevatele põlvedele edasi ajaloolist teadmist. Kasvõi minu õe lapsedki ei tea küüditamisest jne enam midagi (muul moel kui kooli kaudu) ja tuline kahju, et Eestis ei saa neile näidata Pagari tänavat, kus keldris oleks rekonstrueeritud ülekuulamis- ja vanglakambrid. Võibolla on Eestis liiga palju minusuguseid liigset emotsionaalsust pelgavaid inimesi ja seepärast meil sellist riiklikku muuseumi veel polegi. Mineviku kohta öeldakse küll, et kes minevikku meenutab, sel silm peast välja, aga on ajalugu, mille ees ei saa silmi sulgeda.
Igatahes nüüd tagasi päikese kätte, kus pärast lonkimist ja pildistamist ja postkaartide soetamist hotellist läbi läksime ja seejärel suurde Gellerti spaasse. Spaa tähendab küll pigem luksuslikku ujulat, kus olid sise- ja välibasseinid, mulliga ja mullita, lainega ja laineta, külmad, soojad, kuumad ja tulised, mehed-naised eraldi ja koos, isegi soome saun oli. Oli ka kallis pilet, luksuslik keskkond ja väga kehvas korras dušid – mitmendat korda tundsin, kuidas Budapestis on omamoodi suurlinlikkuse ja teatava nõukogude aja minnalaskmismeeleolu segu. Plärisevad Ikaruse bussid, aga metroo, elektrirong ja ööbussid ka. Poes lahtine leib-sai, mida katsud läbi juuresasuva kilekoti nagu vanasti läbi paberi, aga poode on iga nurga peal ja elu keeb. Ja samas on südalinnas inimtühje tänavaid, ka reede õhtul.
Pühapäevale panime punkti taas festivaliga, kuhu viimaseks päevaks oli vastupidiselt minu varasematele festivalikogemustele (loe: Roskilde) kogunenud erakordselt palju rahvast, festivali rekordpublik. Samas oli väsimus pärast kuumi päevi ja ujulatunde korralik, niisiis pikutasin ühel või teisel moel vaid pealava juures Offspringi ja Faith No More’i seltsis, kui teine festivaliline maailmamuusika laval oma doosi käis saamas. Pärast veel väike Turbonegro ja Squarepusheri šokiteraapia ja läbi see festival meie jaoks saigi, kuigi tantsutelkides ja festivalialal käis pidu hommikuni.
Esmaspäev kõrvetas juba niimoodi, et kusagil järve ääres oleks välja kannatanud, aga linnakivid juba sulasid ja meie triibiku mustad nahkistmed ka, kuigi konditsioneer oli sees. Poest salaamid-veinid-õlled kaasa, viimane headaega võõrustajale ja ära me läksimegi. Veidi enne piiri ostsime tee äärest kaasa pisikesed magusmahlased viinamarjad, eluhead virsikud ja veel veidi toored ploomid, ja siis:
16:01 – tere tulemast Slovakkiasse (väike vahepeatus Kosice linnas, kus on imeline ja väärtuslik ja ülesvuntsitud vanalinn, mis koosneb ühest tänavast, ja lagunenud ja räämas ülejäänud linn, kus on nii vanemaid maju kui ehe lasnamäe)
19:06 – tere tulemast Poola (vaene triibik, kas sai ta jälle haiget või jaa)
4:30 (ehk teisipäeva varahommikul) – tere tulemast Leetu (kus lõpuks viis tundi kusagil teeäärses motellis magasime, siiani müstika, kuidas autojuht ühe jutiga Ungarist Leetu suutis sõita, tõsi, kui Poolas oleks õnnestunud normaalne ööbimiskoht leida, oleks ehk varem peatunud)
ja Lätti ja ammugi Eestisse saabudes telefon enam ei tervitanud.
Esimene sünnipäev, kuhu läksin, ostsin kaasa Törley vahuveini.
Ungari-Slovakkia omavaheline jagelemine pakub erilist huvi.
Vanalinna kohvikus tee kõrvale antud ungarikeelne meepakike tõi mõlemale reisisellile naeratuse näkku.
Oli tore.
