Või ka lihtsalt mina. Võin end ükskõik kuhu teisaldada, aga jään ikka iseendaks, peaaegu kõigi oma rõõmude ja muredega (mõned neist on teatavasti kontekstipõhised).
Kui laupäeval väljendus Eesti minu sees pika jalutuskäiguna Tiergartenis, sest looduse vajadus oli nii suur, siis täna ostsin S-Bahnilt tulles Hauptbahnhofist juustuviinereid. No niisugune isu oli lihtsalt, täna on mul muidugi iga viie minuti järel isu, sest eilse Stammtischiga oli vaja endale natuke liiga teha. Pelgalt kolme nädalaga on üldse tekkinud isu teatavate toitude järele – hernesupp, ahjulõhe salatiga, kartuli ja porganditega ahjukana, frikadellisupp… lugematute kebabite, pizzade, nudel-boxide ja eierreiside (ehk muna, köögiviljade ja kanalihaga praetud riisiroog) peale olen kaks päeva rõõmsasti Kartoffelsuppe’t söönud ehk kartulisuppi (peaks olema saksa köögile iseloomulik roog, aga ma pole lähemalt uurinud), küll püreestatumalt, küll tükeldatumalt kartulitega. Mmmmmm.
Aga jah, ikka see eestlane. Või lihtsalt mina. Kui muidu oleme oma rahvaste sõpruse klubiga nagu särk ja perse kõik see ärkveloldud aeg, siis nädalavahetusel on tavaliselt mõni tund, kus lähen lihtsalt kuhugi kõndima, omaette (ega ole sellega sugugi mitte ainuke, aga nii uskumatu kui see ka ei tundu, ei ole mina meie seltskonnas kaugeltki mitte see kõige jutukam). Seedin oma nädala tegemisi ja mõtlen, ääretult mõnus ja vajalik aeg. Eriti kui tean, et õhtul saan jälle teistega kokku ja kes teab, kuhu Berliini (öö)elu meid välja viib.
Sealjuures ei tohi küll unustada ennast elik Stammtisch oli tore küll, aga miljard õlut ja tekiila koos selle täiesti tapva suitsetamisega (siis mitte minu omaga) on üsna kehv kombinatsioon. Täna oli tunnis ikka mõistus täiesti otsas ja mitte ainult minul (kehva enesetundega oskan veel toime tulla, aga vat mõtlemisvõimetust ei oska kuidagi parandada). Eilne Stammtisch oli üldse kuidagi raju, kas seepärast, et eelviimane või mis, igatahes tavaliselt ei puudu järgmisel päeval seepärast kedagi, aga täna ilmus üks poolepeal välja ja teine üldse mitte. Kolmas polnud eelmisel õhtul koju jõudnudki ja kadus pärast tundi kui tuul.
Ja nüüd on kell saanud märkamatult veerand kolm läbi ja mina polegi veel magama läinud, tsk tsk tsk. Lõuad siiski juba raksuvad haigutamisest, nii et on aeg. Homse päeva pikkust ei tea ju prognoosida, ikkagi reede.
