…oleks kojusõit vaid mõne päeva kaugusel, kuigi tegelikult on veel terve nädal. Eks see ole kõik korraga – instituudis ei saa enam raamatuid laenutada, sest kursus lõpeb kolmapäeval-neljapäeval ära (ametlikult kolmapäeval, aga kuna sisse jäi ühinenud Saksamaa riigipüha, siis kuuldavasti on üks päev veel). See oli esimene nädalavahetus, kus kursaga koos midagi ei teinudki, igaüks nokitses omaette (pidi olema asjade normaalne käik, nagunii tuleb terve järgmine nädal ja viimane nädalavahetus päris tihe selles mõttes). Juba kolmapäeval rääkisime sellest, et kuna meist mitu jäävad kauemaks, kes mõne kuu jagu ja kes kuni aasta-poolteist (paar tükki on meil Humboldti ülikooli stipendiumiga), siis kuidas nad vähemalt praegu ei kujuta ette, kuidas meie gäng on kõik ära sõitnud. Muidugi leiavad nad ruttu uued seltskonnad, aga kurvaks kujuneb tulevane nädalavahetus kohe päris kindlasti. Meile kõigile.
Ja samas on mul natuke endal koduigatsus, aga peamiselt privaatsuse ja muu sellise “koduse” järele nagu oma voodi näiteks. Ja juba eelmainitud toidud. No selline klassikaline mjäu.
Keele vallas olen täheldanud selget progressi – grammatiliselt oli see nädal äärmiselt infotihe ja jooksutas meil kõigil vist natuke juhtme kokku, sest mitte ainult mina ei ole olnud eriti aldis saksat puhuma. Poes ja niimoodi küll, aga nii Stammtisch kui ka nädalavahetus on (seda peamiselt tänu kahele ameeriklasele) läinud ingliskeeli ja tuttavate eestlaste tõttu ka veidi eesti keeli. Aju vist tahab väikest resetti. Progress seisneb aga selles, et üle pika aja Die Toten Hosenit kuulates sain endalegi üllatuseks ligi 90 protsendist sõnadest aru. Ja vaatan, et kursakaaslastega sõnumineerides (see on keelte paabelit arvestades kõige mõistlikum vorm suhtlemiseks, nii saatja kui vastuvõtja jõuavad aru saada, millest jutt) oleme peaaegu täiesti saksa keelele üle läinud, ainult mõni üksik sõna on nüüd inglise keeles.
Eilsega selgus ka, et klubid on Berliinis väga erinevad (tõeline heureka, eksole), ja nii võib ka elamus olla erinev. Mõne klubi järel võtab juba kell 4, mitte kell 6 hommikul rongi koju. Aa, ja vinoteek Berliini mõistes tähendab, et maksad sissepääsu eest kaks eurot, saad selle vastu klaasi, jood nii palju kui soovid ja õhtu lõppedes arvutad ise kokku, mitu klaasi jõid ja mitu raha ühe klaasi eest anda soovid. Ühtlasi õpid ära saksakeelsed vasted veinidele – kui tuttav poleks lahti seletanud, nuputaksin siiamaani, misse Spätburgunder (otsetõlkes hilisburgundialane või hilistumepunane) endast kujutab (Pinot Noir).
