Tegelikult tahtsin selle postituse kindlasti jõuda oktoobris veel ära kirjutada, aga mis teha, südaöö on mituteist minutit möödas ja võltsida pole mulle kunagi meeldinud. Eks see ole sümptomaatiline, et heakene küll, kui Berliini lõpus enam kirjutada ei jõudnud, aga et naasnuna on siinmail elukene ka niikui turboga kihutada mürisenud.
Kõigepealt siis Berliinist. Lõpp läks rahulikult. Kolmapäeva hommikul sõitsin rattaga Berliini müüri radadel (ekskursioon selline), mis oli vist kõige kihvtim neist ekskursioonidest üldse. Peaks endale ka ühe mõnusa naisteka hankima. Nii, siis tunnis Gaia sünnipäev, seejärel india restoran ja Cafe Zosch, kus me viimasest Stammtischist enam viimast võtta ei jaksanud. Neljapäeval käisin Deutsche Welles, kus kõik oli nii nagu ikka televisioonis – just siis tuli uudis Gaddafi surmast, inimesed jooksid mööda koridore, režissöör viskas meid ärritunult puldist välja, ajakirjanikud piidlesid halvastivarjatud põlgusega giidi (sest kuigi DW töötaja, ei olnud ta ilmselgelt üks neist, vähemalt mulle jäi mulje, et meie teejuht ei olnud ajakirjanik). Ja raha pole kunagi piisavalt. Samas koridorid olid ilusamad ja suuremad, stuudio paremini varustatud, inimesi jooksis vähem ja mitte nii hüsteeriliselt ja rahasummad olid oluliselt suuremad siinkandi omadest isegi siis, kui nad olid väikesed. Isegi personalijuhi nägin juhuslikult ära, siiamaani mõtlen, kas oleks pidanud visiitkaardi pihku pistma, heheh.
Siis kõige viimane tund, šokolaad õpetajale, ühispildid ja tschüs! Läbi tema oligi. Suurest peost sai väikese seltskonnaga üritus Celine’i juures, aga sellevõrra meeleolukam, isegi tantsimiseni jõudsime. Edasisele klubiõhtule aga ma enam ei jaksanud, seeasemel läksime prantsuse poisiga poolteist tundi koos koju, millest tunni istusime kebabikohas, jõime teed ja ajasime saksa keeles juttu. Läksin vist naeratus näol magama, sest olgugi et ehitasime lauseid kohati ingliskeelse grammatika järgi – sest saime teineteisest ka nii väga hästi aru – oli see ikkagi saksa keel! Kõik jutud said räägitud, sealhulgas taas Eestist, sest see meie kauge Põhjamaa riik tekitab inimestes suurt uudishimu. Et kõik on nagu päris ja samas ei ole ka, sest euro on ja kokakoolat saab osta, aga asub maailma äärel ja inimesi on maru vähe.
Reede oli omaette olemise päev. Ajasin korda viimased asjad instituudiga, sõin poole käe pikkuse Poulette’i koos sinepiga, nii et silmist lõi tuld välja, võtsin S-Bahni, sõitsin Charlottenburgi ja tolgendasin lihtsalt ringi. Ühel hetkel läks pilt peas paika nagu pusle – olin siin juba olnud, küll üle kahe aasta tagasi, aga siiski. Seejärel Ku’damm, sest olin muusikapoe ja konkreetselt ühe albumi otsinguil ja ühe järjekordse saksakeelse dialoogi järel juhatati mind sinna. Sain oma plaadi, läksin koju… ja kuigi uni tahtis maha murda, vedasin end Friedrischaini, kus juttu jagus pelgalt ühe joogi taga jälle varaste hommikutundideni. Huvitav, kas ma Eestis eales nii viitsiksin ja tahaksingi?
Laupäeva tipphetk oli kahtlemata jalgpall (Berliini oma jalkaklubi Hertha versus Mainz 05 vms), mis oli aga paduigav, sest ühtegi väravat ei löödud ja mäng oli ein bisschen ehk veidi loid. Fännid möirgasid sellegipoolest nii, et terve Olümpiastaadion värises.
Ja seejärel viimane kebab Alexanderplatzil, viimased õlled An einem Sonntag im August’is, viimased headaegad ja oligi kõik. Klubitama enam ei läinudki. Pühapäeva hommikul asjad kokku, ukse eest bussile ja lennujaama. Hea oli, et Georgiga ühel lennul olime, sest kohver oli 6,5 kg ülekaalus ja kui G poleks oma sarmil ja saksa keelel kõlada lasknud, pidanuksin maksma 180 eurot või osa asju lihtsalt prügikasti viskama. Õppematerjalid näiteks. Seeasemel litsusin raamatud raginal seljakotti ja check-in daam pigistas silma viimase pooleteise ülekilo pluss lubatust kaks korda raskema salongipagasi ees lihtsalt kinni. Vedas.
Koju oli aga täitsa mõnus tulla. Olin oma voodi ja privaatsuse järele kenasti igatsenud ja ei ühest ega teisest pole siiani küll saanud. Muidugi nädal tuli otsa selline, et laupäeva öösi kodusel diivanil ärgates silmitsesin unesegaselt tuba ja juurdlesin mõõduka ajavahemiku vältel, kus ma olen ja mis päev on. Üsna häiriv, sest kuu aega Berliini ja sinna vahetult otsa tulnud komandeering Helsingisse mummu ikka nii sassi ei peaks keerama.
Nüüd aga on lõpuks ometi saanud kolm päev lihtsalt kodus olla, puhata ja mängida ja mis kõige tähtsam, Suziga ringi vurada. Nii on elu täitsa ilus.
