Ei teagi, mitu korda olen “Bridget Jonesi päevikuid” juba näinud, aga enamasti jään peale sattudes ikka vaatama. Meeldivalt kaootiline, ja peategelasega olen nüüdseks ühevanune. Mida võib võtta nii ja naa. Igatahes, natuke moosine, aga lahutas meele kenasti ära.
November on jällegi, noh, lennates mööda läinud. Kõigepealt oli sünnipäev, mis möödus rahulikult ja päädis poole seitsmeni hommikul lobisemisega. Tasub teinegi kord mõni külaline ööseks diivanile jätta, sest hommikul tehti hommikusöök ja no mis saaks parem olla. Sünnipäevale tavapäraselt järgnevast mõningasest nukrameelsusest sain üle aga Suziga, sest seekord kestis tsiklihooaeg meeldivalt kaua. Esmaspäeval, 14. novembril tegin viimased sõidud – kohates linna peal üht tsiklisti veel, ajasime paar sõna juttugi, olen tema mootorratast enda meelest nüüd hiljem vanalinnas näinud – ja saatsin Suzi talvekorterisse. Kahju on sellest, et kilometraaži unustasin vaadata, palju esimesel hooajal sõitsin. 3000 km täis ei tulnud, selles olen üsna kindel. Aga üle 2000 vast ikka.
Ühest nädalast on mul peaaegu mäluauk, et mida seal õigupoolest tegin. Suzi läks hooldusse, sest midagi seal jukerdas, kuigi viga ei leitudki… eks ikka kusagil taas käisin ja midagi tegin… Lõppes see nädal igatahes meeldiva ja kuidagi vaimuvirgutava (kuigi väsitava) nädalavahetusega Tartus, aga muidu on need nädalad mul peaaegu temaatiliselt välja kukkunud. Näiteks ühel nädalal olin kultuurne: käisin kinos, õhtustasin kultuuriinimestega, vaatasin balletti, avasin PÖFFi, külastasin nüüdistantsu etendust ja lavaka tudengite stand-up komöödiat – ühel päeval sealjuures. Mõni ime, et pühapäeval ei teinud muud, kui lugesin hommikust õhtuni raamatut ja tegin sekka paar kodutööd. Isegi õues ei käinud, millist päeva ei mäleta vähemalt kümme aastat.
Ja sellele järgneva nädala olen lennelnud töötähe all, kuigi igal õhtul on ka tegemist olnud, seekord rõhuga suhtlusel, teiste asjade hulgas oli ka Dagö kontsert ja PÖFFi “Erinevus rikastab” programmi diskussioon, mis oli meeldivalt teistsugune. Ühtegi filmi peale avafilmi pole ma endiselt näinud. Eriti nädala lõpupoole läks tööga päris pööraseks, aga laupäevaks olin teadvusel tagasi, suutsin loo õigeks ajaks ära teha, tuleva nädala plaani paika panna ja lahkusin rõõmsalt kolmepäevasele puhkeajale. Tagantjärele mõeldes võis täitsa olla, et nädala lõpu töökuhjaga olnuks kergem toimetada, kui igal õhtul poleks olnud õueskäimist… aga teisalt cest la vie. Ja laupäeva õhtu pani selle nädala i-le õige täpi. Esimene advent möödus pooleldi autoroolis aina tormisemaks kiskuvas linnas ringi paarutades ja seejärel jällegi lugedes. Katja Kettu “Kätilöst” tahan eraldi postituse kirjutada.
Kroonika sai nüüd üles tähendatud, kell jälle hommikul kaks läbi, õues ulub tuul ja minul silm vidukil. Ma katsun järgmine kord ülevaate asemel detailidesse laskuda, mõnigi huvitav vahejuhtum on vahepeal olnud.
