Detsember oli väga huvitav. Igale poole kuhu vaatasin, tuli minevik jutuks. Sõna otseses mõttes, kuni minu beebipiltideni välja, mille vend oli lapsepõlvekodu kappidest välja otsinud, plaadile pannud ja jõulukingina üle andis ja mida ma iial varem polnud näinud.
Tänavune uusaastasoov on uued algused, nende terviseks kõlistasin klaasi südaööl ja kõlistan mõttes edasi. On kuidagi temaatiline, on teistel ja on minul.
Tänasel imeilusal jaanuaripäeval – selles mõttes läks küll väga kenasti, et väike lumekribe aasta viimasel päeval maha tuli ja täna meile lausa päikest näidati – käisin Tilgu sadamas, kus üle hulga aja natuke fotoaparaadiga askeldasin (ikka automaatrežiimil, aga lootust on, et töötan ühel hetkel manuaali läbi ja pildistan vastavalt olukorrale sätitud režiimiga). Oleksin targem olnud, tulnuks ka pilt parem. Igatahes olid seal luiged, kes ilmselt söögi lootuses väga, väga lähedale ujusid, nii et mina neid pelgama jõudsin hakata. Pildi sain aga nagu päris.
Miks on su silmad sumedad kui sompus ilmad...
