Kõik sai alguse 2010. aasta mai alguses toimunud Tartu jooksumaratonil, kus kepitasin ehk kepikõndisin läbi 23 kilomeetrit Otepäält kuhugi Tartu külje alla. Kuna jalatsid olid absoluutselt valed, kahjustasin tugevasti kolme varbaküünt, rääkimata verelehõõrutud jalgadest (osa tossust oli verest läbiimbunud, kui aus olla). Mis ei puutu kuidagi maratoni sisusse, olen senimaani rahul, et selle läbi tegin.
Aga siis ikkagi need küüned. Kaks väikese varba oma läksid siniseks ja kasvasid välja. Parema jala suure varba küüs läks esiti siniseks, siis hakkas tasahilju heledamaks tõmbuma, kuni sain aru, et küüs on tegelikult täiesti lahti, aga kuna kahjustus oli naha all, siis kasvas asi tasahilju välja ega tulnud plaks kohe maha. Elik pikka juttu lühikeseks tehes – 2010. aasta suvel ma oma jalalabasid väga eksponeerima ei kippunud.
Millalgi tuli kole küüs ikkagi maha, alt kasvas uus roosa peale, minu õnn jäi aga üürikeseks, kui küüs sisse kasvas. Üle ei jäänud muud kui arsti juurde, kes küünest tüki välja naksas, mis väga lühidalt öeldes oli kaunis tüütu ja esialgu ka valus tegemine. Ka 2011. aasta suvel ei kippunud ma oma jalalabasid väga eksponeerima.
Ja siis vahetus aasta, küüneke on kasvanud eelmise korraga võrreldes väga ilusti, aga kahjuks ikkagi taas sisse. Mistõttu – veidi vähem kui aasta eelmisest minioperatsioonist – seadsin sammud taas kirurgi juurde, sisemuses kirjeldamatud tunded vallast “kas see asi kunagi ära ei lõpegi?!” Suur oli aga minu üllatus, kui arst määras raviks… pediküüri. Mitte küll päris tavalise, vaid miskise ravipediküüri, mida spetsväljaõppega naisterahvad kusagil salongis teevad. Sest küüs vajavat “ainult natuke abi ja tõstmist”, vastasel korral tuleks terve küüs tükkis täiega eemaldada. Ja ka siis ei ole garantiid, et kolmandat korda tagasi kasvatades see uuesti sisse ei kasva. Moraal: ma ei ole nii rikas, et kanda sobimatuid jalatseid. Mitte keegi ei ole, kui oma jalgadele just hinda pole suudetud määrata.
Ja tõsiselt – varsti on kaks aastat (!!!) seda jama kestnud. Aitab juba küll.
Kui kirurg visiidi lõpetuseks uuris, kas töötan televisioonis nende ja nende saadete peal, naeratasin kohmetult ja tõotasin endale sisimas, et järgmine kord värvin vähemalt ripsmed ära, sest minetea, kus jälle ära tuntakse. Selliseid hetki on ikka kogunenud ja need on meelitavad ja kohmetusttekitavad üheaegselt.
Ühtlasi on selgunud, et olen üks neist enamvähem kolmest inimesest Eestis, kes ei ole kunagi käinud 1) pediküüris 2) spaas. Isegi sel abivalmil sõbral (meessoost), kes hommikul transat tegi, vajusid silmad ümmarguseks, et tõsiselt või? Isegi tema on käinud, milles, kui aus olla, ei oleks ma teda kunagi osanud kahtlustada.
Muidu on jaanuar nagu jaanuar ikka. Selline raskemeelne. Ja hetkel ka tõbine, pead-paksuks-tegeva-ja-üleüldiselt-väga-närust-tunnet-tekitava minipalaviku, miniköha ja üleni valutava kehaga. Ei ole eriti mõtet imestada, kui viril olen.
