Aga siis ikkagi need küüned. Kaks väikese varba oma läksid siniseks ja kasvasid välja. Parema jala suure varba küüs läks esiti siniseks, siis hakkas tasahilju heledamaks tõmbuma, kuni sain aru, et küüs on tegelikult täiesti lahti, aga kuna kahjustus oli naha all, siis kasvas asi tasahilju välja ega tulnud plaks kohe maha. Elik pikka juttu lühikeseks tehes – 2010. aasta suvel ma oma jalalabasid väga eksponeerima ei kippunud.

Millalgi tuli kole küüs ikkagi maha, alt kasvas uus roosa peale, minu õnn jäi aga üürikeseks, kui küüs sisse kasvas. Üle ei jäänud muud kui arsti juurde, kes küünest tüki välja naksas, mis väga lühidalt öeldes oli kaunis tüütu ja esialgu ka valus tegemine. Ka 2011. aasta suvel ei kippunud ma oma jalalabasid väga eksponeerima.

Ja siis vahetus aasta, küüneke on kasvanud eelmise korraga võrreldes väga ilusti, aga kahjuks ikkagi taas sisse. Mistõttu – veidi vähem kui aasta eelmisest minioperatsioonist – seadsin sammud taas kirurgi juurde, sisemuses kirjeldamatud tunded vallast “kas see asi kunagi ära ei lõpegi?!” Suur oli aga minu üllatus, kui arst määras raviks… pediküüri. Mitte küll päris tavalise, vaid miskise ravipediküüri, mida spetsväljaõppega naisterahvad kusagil salongis teevad. Sest küüs vajavat “ainult natuke abi ja tõstmist”, vastasel korral tuleks terve küüs tükkis täiega eemaldada. Ja ka siis ei ole garantiid, et kolmandat korda tagasi kasvatades see uuesti sisse ei kasva. Moraal: ma ei ole nii rikas, et kanda sobimatuid jalatseid. Mitte keegi ei ole, kui oma jalgadele just hinda pole suudetud määrata.

Ja tõsiselt – varsti on kaks aastat (!!!) seda jama kestnud. Aitab juba küll.

Kui kirurg visiidi lõpetuseks uuris, kas töötan televisioonis nende ja nende saadete peal, naeratasin kohmetult ja tõotasin endale sisimas, et järgmine kord värvin vähemalt ripsmed ära, sest minetea, kus jälle ära tuntakse. Selliseid hetki on ikka kogunenud ja need on meelitavad ja kohmetusttekitavad üheaegselt.

Ühtlasi on selgunud, et olen üks neist enamvähem kolmest inimesest Eestis, kes ei ole kunagi käinud 1) pediküüris 2) spaas. Isegi sel abivalmil sõbral (meessoost), kes hommikul transat tegi, vajusid silmad ümmarguseks, et tõsiselt või? Isegi tema on käinud, milles, kui aus olla, ei oleks ma teda kunagi osanud kahtlustada.

Muidu on jaanuar nagu jaanuar ikka. Selline raskemeelne. Ja hetkel ka tõbine, pead-paksuks-tegeva-ja-üleüldiselt-väga-närust-tunnet-tekitava minipalaviku, miniköha ja üleni valutava kehaga. Ei ole eriti mõtet imestada, kui viril olen.

Tänavune uusaastasoov on uued algused, nende terviseks kõlistasin klaasi südaööl ja kõlistan mõttes edasi. On kuidagi temaatiline, on teistel ja on minul.

Tänasel imeilusal jaanuaripäeval – selles mõttes läks küll väga kenasti, et väike lumekribe aasta viimasel päeval maha tuli ja täna meile lausa päikest näidati – käisin Tilgu sadamas, kus üle hulga aja natuke fotoaparaadiga askeldasin (ikka automaatrežiimil, aga lootust on, et töötan ühel hetkel manuaali läbi ja pildistan vastavalt olukorrale sätitud režiimiga). Oleksin targem olnud, tulnuks ka pilt parem. Igatahes olid seal luiged, kes ilmselt söögi lootuses väga, väga lähedale ujusid, nii et  mina neid pelgama jõudsin hakata. Pildi sain aga nagu päris.

Miks on su silmad sumedad kui sompus ilmad...

Sünnipäevaks saadud Die Toten Hoseni kogumikku kuulates jõudsin järeldusele, et mulle meeldib rohkem see, kuhu nad on jõudnud, kui see, kust nad tulevad. Muusikaliselt siis. Mõningate eranditega loomulikult.

Aga lähen nüüd õue, tuul on vist isegi vaibunud. Projekt “hakkan saledaks” tahab natuke varustusse investeerimist.

November on jällegi, noh, lennates mööda läinud. Kõigepealt oli sünnipäev, mis möödus rahulikult ja päädis poole seitsmeni hommikul lobisemisega. Tasub teinegi kord mõni külaline ööseks diivanile jätta, sest hommikul tehti hommikusöök ja no mis saaks parem olla. Sünnipäevale tavapäraselt järgnevast mõningasest nukrameelsusest sain üle aga Suziga, sest seekord kestis tsiklihooaeg meeldivalt kaua. Esmaspäeval, 14. novembril tegin viimased sõidud – kohates linna peal üht tsiklisti veel, ajasime paar sõna juttugi, olen tema mootorratast enda meelest nüüd hiljem vanalinnas näinud – ja saatsin Suzi talvekorterisse. Kahju on sellest, et kilometraaži unustasin vaadata, palju esimesel hooajal sõitsin. 3000 km täis ei tulnud, selles olen üsna kindel. Aga üle 2000 vast ikka.

Ühest nädalast on mul peaaegu mäluauk, et mida seal õigupoolest tegin. Suzi läks hooldusse, sest midagi seal jukerdas, kuigi viga ei leitudki… eks ikka kusagil taas käisin ja midagi tegin…  Lõppes see nädal igatahes meeldiva ja kuidagi vaimuvirgutava (kuigi väsitava) nädalavahetusega Tartus, aga muidu on need nädalad mul peaaegu temaatiliselt välja kukkunud. Näiteks ühel nädalal olin kultuurne: käisin kinos, õhtustasin kultuuriinimestega, vaatasin balletti, avasin PÖFFi, külastasin nüüdistantsu etendust ja lavaka tudengite stand-up komöödiat – ühel päeval sealjuures. Mõni ime, et pühapäeval ei teinud muud, kui lugesin hommikust õhtuni raamatut ja tegin sekka paar kodutööd. Isegi õues ei käinud, millist päeva ei mäleta vähemalt kümme aastat.

Ja sellele järgneva nädala olen lennelnud töötähe all, kuigi igal õhtul on ka tegemist olnud, seekord rõhuga suhtlusel, teiste asjade hulgas oli ka Dagö kontsert ja PÖFFi “Erinevus rikastab” programmi diskussioon, mis oli meeldivalt teistsugune. Ühtegi filmi peale avafilmi pole ma endiselt näinud. Eriti nädala lõpupoole läks tööga päris pööraseks, aga laupäevaks olin teadvusel tagasi, suutsin loo õigeks ajaks ära teha, tuleva nädala plaani paika panna ja lahkusin rõõmsalt kolmepäevasele puhkeajale. Tagantjärele mõeldes võis täitsa olla, et nädala lõpu töökuhjaga olnuks kergem toimetada, kui igal õhtul poleks olnud õueskäimist… aga teisalt cest la vie. Ja laupäeva õhtu pani selle nädala i-le õige täpi. Esimene advent möödus pooleldi autoroolis aina tormisemaks kiskuvas linnas ringi paarutades ja seejärel jällegi lugedes. Katja Kettu “Kätilöst” tahan eraldi postituse kirjutada.

Kroonika sai nüüd üles tähendatud, kell jälle hommikul kaks läbi, õues ulub tuul ja minul silm vidukil. Ma katsun järgmine kord ülevaate asemel detailidesse laskuda, mõnigi huvitav vahejuhtum on vahepeal olnud.

Kõigepealt siis Berliinist. Lõpp läks rahulikult. Kolmapäeva hommikul sõitsin rattaga Berliini müüri radadel (ekskursioon selline), mis oli vist kõige kihvtim neist ekskursioonidest üldse. Peaks endale ka ühe mõnusa naisteka hankima. Nii, siis tunnis Gaia sünnipäev, seejärel india restoran ja Cafe Zosch, kus me viimasest Stammtischist enam viimast võtta ei jaksanud. Neljapäeval käisin Deutsche Welles, kus kõik oli nii nagu ikka televisioonis – just siis tuli uudis Gaddafi surmast, inimesed jooksid mööda koridore, režissöör viskas meid ärritunult puldist välja, ajakirjanikud piidlesid halvastivarjatud põlgusega giidi (sest kuigi DW töötaja, ei olnud ta ilmselgelt üks neist, vähemalt mulle jäi mulje, et meie teejuht ei olnud ajakirjanik). Ja raha pole kunagi piisavalt. Samas koridorid olid ilusamad ja suuremad, stuudio paremini varustatud, inimesi jooksis vähem ja mitte nii hüsteeriliselt ja rahasummad olid oluliselt suuremad siinkandi omadest isegi siis, kui nad olid väikesed. Isegi personalijuhi nägin juhuslikult ära, siiamaani mõtlen, kas oleks pidanud visiitkaardi pihku pistma, heheh.

Siis kõige viimane tund, šokolaad õpetajale, ühispildid ja tschüs! Läbi tema oligi. Suurest peost sai väikese seltskonnaga üritus Celine’i juures, aga sellevõrra meeleolukam, isegi tantsimiseni jõudsime. Edasisele klubiõhtule aga ma enam ei jaksanud, seeasemel läksime prantsuse poisiga poolteist tundi koos koju, millest tunni istusime kebabikohas, jõime teed ja ajasime saksa keeles juttu. Läksin vist naeratus näol magama, sest olgugi et ehitasime lauseid kohati ingliskeelse grammatika järgi – sest saime teineteisest ka nii väga hästi aru – oli see ikkagi saksa keel! Kõik jutud said räägitud, sealhulgas taas Eestist, sest see meie kauge Põhjamaa riik tekitab inimestes suurt uudishimu. Et kõik on nagu päris ja samas ei ole ka, sest euro on ja kokakoolat saab osta, aga asub maailma äärel ja inimesi on maru vähe.

Reede oli omaette olemise päev. Ajasin korda viimased asjad instituudiga, sõin poole käe pikkuse Poulette’i koos sinepiga, nii et silmist lõi tuld välja, võtsin S-Bahni, sõitsin Charlottenburgi ja tolgendasin lihtsalt ringi. Ühel hetkel läks pilt peas paika nagu pusle – olin siin juba olnud, küll üle kahe aasta tagasi, aga siiski. Seejärel Ku’damm, sest olin muusikapoe ja konkreetselt ühe albumi otsinguil ja ühe järjekordse saksakeelse dialoogi järel juhatati mind sinna. Sain oma plaadi, läksin koju… ja kuigi uni tahtis maha murda, vedasin end Friedrischaini, kus juttu jagus pelgalt ühe joogi taga jälle varaste hommikutundideni. Huvitav, kas ma Eestis eales nii viitsiksin ja tahaksingi?

Laupäeva tipphetk oli kahtlemata jalgpall (Berliini oma jalkaklubi Hertha versus Mainz 05 vms), mis oli aga paduigav, sest ühtegi väravat ei löödud ja mäng oli ein bisschen ehk veidi loid. Fännid möirgasid sellegipoolest nii, et terve Olümpiastaadion värises.

Ja seejärel viimane kebab Alexanderplatzil, viimased õlled An einem Sonntag im August’is, viimased headaegad ja oligi kõik. Klubitama enam ei läinudki. Pühapäeva hommikul asjad kokku, ukse eest bussile ja lennujaama. Hea oli, et Georgiga ühel lennul olime, sest kohver oli 6,5 kg ülekaalus ja kui G poleks oma sarmil ja saksa keelel kõlada lasknud, pidanuksin maksma 180 eurot või osa asju lihtsalt prügikasti viskama. Õppematerjalid näiteks. Seeasemel litsusin raamatud raginal seljakotti ja check-in daam pigistas silma viimase pooleteise ülekilo pluss lubatust kaks korda raskema salongipagasi ees lihtsalt kinni. Vedas.

Koju oli aga täitsa mõnus tulla. Olin oma voodi ja privaatsuse järele kenasti igatsenud ja ei ühest ega teisest pole siiani küll saanud. Muidugi nädal tuli otsa selline, et laupäeva öösi kodusel diivanil ärgates silmitsesin unesegaselt tuba ja juurdlesin mõõduka ajavahemiku vältel, kus ma olen ja mis päev on. Üsna häiriv, sest kuu aega Berliini ja sinna vahetult otsa tulnud komandeering Helsingisse mummu ikka nii sassi ei peaks keerama.

Nüüd aga on lõpuks ometi saanud kolm päev lihtsalt kodus olla, puhata ja mängida ja mis kõige tähtsam, Suziga ringi vurada. Nii on elu täitsa ilus.

Teise asjana etlesime neljakesi “Bremeni linna moosekante”, mis tähendas küll niigi õhukese raamatu neljakesi ettekandmist ehk tööd just ülemäära palju ei olnud, aga natuke siiski. Tuli ju asi endale selgeks teha ja edasi jutustada. See läks meil väga hästi, võin öelda.

Igatahes oli täna pärast tundi kõikehõlmav kergendustunne, sest suur töö on nüüd otsa saanud (kuigi sabaotsa jagu üldse mitte kerget grammatikat veel jäänud). Meesseltskond käis instituudi vastu jalkat mängimas, me ülejäänud trimpasime õlut ühes, sõime pizzat teises ja saime kõik lõpuks kokku kolmandas kohas. Lasin sealt siiski juba kümne paiku jalga, sest esiteks on homme (st kolmapäeva, kuivõrd praegu on südaöö kopikatega) hommikul Fahrradtour (ehk jalgrattatuur) Berliini müüri radadel, siis tunnid, siis Stammtisch.

Neljapäeval on veel viimased tunnid (kuigi mina olen suurema osa ajast Deutsche Welles) ja seejärel tahame oma kursaga kuhugi sööma minna (kaalumisel on argentiina-mehhiko restoran) ja võib eos prognoosida, et kell 23 ma koju ei jõua.

Arvatavasti reede õhtul on meil Celine’ga kindel plaan siiski Berghaini jõuda ehk sellesse number üks ööklubisse Berliinis. Saab siis imelugu näha. Ja mingite plaanide kohaselt tähistame laupäeva öösi vastu pühapäeva Alexi 21. (!!!) sünnipäeva, nii et… kardan mitme aasta lisandumist minu lugupeetud väljanägemisele.

Kena oleks end hiljemalt homme kokku võtta ja korteriomanikku hoiatada, kas võin reede asemel pühapäevani siin hängida. Nimelt on majutus ametlikult kursuse algusest kursuse lõpuni, ehk minu arusaamist mööda vastutulekuna sain päev varem ehk pühapäeval sisse kolida, nii et minetea, kuis selle lõpuga on, reede hommikul visatakse äkki kuri kass tuppa ja siis vaadaku ma ise, kuidas hakkama saan.

Muid (mulle tähtsaid) uudiseid ka:

- esmaspäeval ilmub Coldplay kauaoodatud uus kauamängiv Mylo Xyloto (olen Coldplayst vist välja kasvanud, õigemini armuleek ei kõrveta enam pilveservi, samas vana armastus ei kustu eal)

- 11. novembril ilmutab minu mõnevõrra uuem armastus Die Toten Hosen oma parimate palade albumi ja uuele aastale on planeeritud tuliuue plaadi ilmumine (ikkagi 30. aastapäev). Tõtt-öelda erutab mind uus album rohkem, aga kuna DTH minevik on mulle suhteliselt tundmata, siis miks mitte kogumik hankida, Youtube’i “haridus” jätab kuulamiskvaliteedi mõttes siiski soovida.

Ja samas on mul natuke endal koduigatsus, aga peamiselt privaatsuse ja muu sellise “koduse” järele nagu oma voodi näiteks. Ja juba eelmainitud toidud. No selline klassikaline mjäu.

Keele vallas olen täheldanud selget progressi – grammatiliselt oli see nädal äärmiselt infotihe ja jooksutas meil kõigil vist natuke juhtme kokku, sest mitte ainult mina ei ole olnud eriti aldis saksat puhuma. Poes ja niimoodi küll, aga nii Stammtisch kui ka nädalavahetus on (seda peamiselt tänu kahele ameeriklasele) läinud ingliskeeli ja tuttavate eestlaste tõttu ka veidi eesti keeli. Aju vist tahab väikest resetti. Progress seisneb aga selles, et üle pika aja Die Toten Hosenit kuulates sain endalegi üllatuseks ligi 90 protsendist sõnadest aru. Ja vaatan, et kursakaaslastega sõnumineerides (see on keelte paabelit arvestades kõige mõistlikum vorm suhtlemiseks, nii saatja kui vastuvõtja jõuavad aru saada, millest jutt) oleme peaaegu täiesti saksa keelele üle läinud, ainult mõni üksik sõna on nüüd inglise keeles.

Eilsega selgus ka, et klubid on Berliinis väga erinevad (tõeline heureka, eksole), ja nii võib ka elamus olla erinev. Mõne klubi järel võtab juba kell 4, mitte kell 6 hommikul rongi koju. Aa, ja vinoteek Berliini mõistes tähendab, et maksad sissepääsu eest kaks eurot, saad selle vastu klaasi, jood nii palju kui soovid ja õhtu lõppedes arvutad ise kokku, mitu klaasi jõid ja mitu raha ühe klaasi eest anda soovid. Ühtlasi õpid ära saksakeelsed vasted veinidele – kui tuttav poleks lahti seletanud, nuputaksin siiamaani, misse Spätburgunder (otsetõlkes hilisburgundialane või hilistumepunane) endast kujutab (Pinot Noir).

Kui laupäeval väljendus Eesti minu sees pika jalutuskäiguna Tiergartenis, sest looduse vajadus oli nii suur, siis täna ostsin S-Bahnilt tulles Hauptbahnhofist juustuviinereid. No niisugune isu oli lihtsalt, täna on mul muidugi iga viie minuti järel isu, sest eilse Stammtischiga oli vaja endale natuke liiga teha. Pelgalt kolme nädalaga on üldse tekkinud isu teatavate toitude järele – hernesupp, ahjulõhe salatiga, kartuli ja porganditega ahjukana, frikadellisupp… lugematute kebabite, pizzade, nudel-boxide ja eierreiside (ehk muna, köögiviljade ja kanalihaga praetud riisiroog) peale olen kaks päeva rõõmsasti Kartoffelsuppe’t söönud ehk kartulisuppi (peaks olema saksa köögile iseloomulik roog, aga ma pole lähemalt uurinud), küll püreestatumalt, küll tükeldatumalt kartulitega. Mmmmmm.

Aga jah, ikka see eestlane. Või lihtsalt mina. Kui muidu oleme oma rahvaste sõpruse klubiga nagu särk ja perse kõik see ärkveloldud aeg, siis nädalavahetusel on tavaliselt mõni tund, kus lähen lihtsalt kuhugi kõndima, omaette (ega ole sellega sugugi mitte ainuke, aga nii uskumatu kui see ka ei tundu, ei ole mina meie seltskonnas kaugeltki mitte see kõige jutukam). Seedin oma nädala tegemisi ja mõtlen, ääretult mõnus ja vajalik aeg. Eriti kui tean, et õhtul saan jälle teistega kokku ja kes teab, kuhu Berliini (öö)elu meid välja viib.

Sealjuures ei tohi küll unustada ennast elik Stammtisch oli tore küll, aga miljard õlut ja tekiila koos selle täiesti tapva suitsetamisega (siis mitte minu omaga) on üsna kehv kombinatsioon. Täna oli tunnis ikka mõistus täiesti otsas ja mitte ainult minul (kehva enesetundega oskan veel toime tulla, aga vat mõtlemisvõimetust ei oska kuidagi parandada). Eilne Stammtisch oli üldse kuidagi raju, kas seepärast, et eelviimane või mis, igatahes tavaliselt ei puudu järgmisel päeval seepärast kedagi, aga täna ilmus üks poolepeal välja ja teine üldse mitte. Kolmas polnud eelmisel õhtul koju jõudnudki ja kadus pärast tundi kui tuul.

Ja nüüd on kell saanud märkamatult veerand kolm läbi ja mina polegi veel magama läinud, tsk tsk tsk. Lõuad siiski juba raksuvad haigutamisest, nii et on aeg. Homse päeva pikkust ei tea ju prognoosida, ikkagi reede.

Niisiis. Ma ei räägi sugugi nii palju saksa keelt, kui ise arvasin end teise nädala järel kõnelevat, aga julgem olen. Keeleoskusele mõjub kehvasti meie ühtehoidev seltskond, sest räägime isekeskis valdavalt denglishit – sõnumites peamiselt saksat, suusõnaliselt alul saksat ja õhtu edenedes lõpuks ainult inglist. Ja kui sama kambaga tihedat seltsielu elada, on muidugi sakslastega raskem kontakti saada, teisalt kas neid üksigi niiväga lihtne oleks saada. Samas on saadud kontakt seltskonnast sõltumatult. Niiet võta või jäta, igatahes on meie väga mitmekesine seltskond kõigile liikmetele hästi mõjunud, tundub mulle.

Üks koht, kus on õppimine ja pidu ühendatud, on juba varem mainitud Stammtisch. Seal seguneme kõik omavahel ja inglise keelega pole suurt midagi peale hakata. Niisiis olen neljapäeviti hoolimata väsimusest (ja tihti peavalust, suitsune baar oli ikka nii unustatud) senini rõõmus olnud, sest kolmapäeval on kõvasti (ja enda meelest suhteliselt hästi) keelt räägitud ja muidugimõista niisama toredate inimestega tutvutud.

Eelmine nädal korraldasime siis ise ka peo, iseendile siis. Celine pakkus pinna (ta on üks väheseid, kes omaette korteri üüris), Gaia tegi toidu ja kamba peale ostsime kõik asjad. Mmmhh, küll oli hea! Kuna oli reede, siis poole kahe paiku (öösi ikka) asutasime end klubisse. Paar inimest läksid väsimuse tõttu koju, aga vapper kuuik seadis sammud Berliini väidetavalt teiseks parima klubi Watergate poole (esimene on Berghain, sinna on plaan minna nüüd saabuval nädalavahetusel). Niisugust karmi nägudekontrolli pole ma vist elades läbi teinud, aga ega pole ka nii nõutud klubisse varem juhtunud. Igatahes tüdrukud said sisse ja poisid mitte. Kohtlemine oli ausalt öelda üsna jõhker, kuigi enamvähem viisakas, nii et esimese hooga mõtlesin kohe lahkumisele, aga õnneks seda siiski ei teinud. Sest turvameeste ja -naiste takistusriba läbinuna avanes niisike klubi, et ohohhooo. Ei, kaugeltki mitte bling bling, oh ei, vastupidi. Paljas betoon ja muidugi väga viisakas baarilett, pidu kahel korrusel ja milline vaade öisele jõele!… Uskumatu. Ja muusika! Ei arvanud, et see võiks olla minu teetass, aga ometi lahkusin alles kell 6 hommikul tantsimisest ümmargustel jalgadel.

Sügis on ka Berliini jõudnud (eelmise nädala poolepealt naksti!), laupäeval igatsesin kinnaste ja mütsi järele. Eks peangi siin omale riideid ostma minema, sest iga päev on selline nibin-nabin “päris külm ei ole”, kui olen kõik kihid selga ladunud. Nicht gut. Igatahes kallas laupäeva õhtul nagu oavarrest, kui GRIPPS-Theater’isse muusikali vaatama lippasin. Muusikal ise oli naiivne, aga omal kombel tore, pajatades elust ja armastusest 1986. aasta Berliinis. Mõnekesi (ehk kolm vanurit, nagu me endid kutsume, sest oma 30+ aastatega oleme klassi vanimad) läksime pärast linna õlut võtma ja kuigi oli plaan Kaffee Burgerisse Russische Partyle minna, jäigi see tegemata. Kuidagi kogemata pläkutasime paari õlle taga poole neljani hommikul ja kuigi kahtlemata oleks siis vabalt võinud veel peole minna, olin mina isiklikult selleks hetkeks kaput. Kardan juba niigi, et Eestisse naastes olen umbes kümme aastat vananenud, sest palju pidu, vähe und (ja palju kiirtoitu, kuigi see pole sugugi kõik rämps) kõlab nagu vanutav retsept.

Berliner Currywurst mit Pommes und Weizenbier

Pühapäeval võtsime Celine’ga ette Zoo. Kusagil teise tunni juures olime näinud umbes pooli loomi, aga Zoo elanikke oli rohkem kui meil kannatust. Otsisime otsetee karudeni, vaatasime nad üle ja sisuliselt põgenesime loomaaiast. Oli meeleolukas, aga ka väga väsitav, pealegi seisis meil veel ees jäähoki. Vaatamine siis ikka.

Berliner Eisbären vs Adler Mannheim. Ühed siis oma “koduväljakul” (O2 World, hiiiiiiglaslik hall) ja teised mitte. Mulle on jäänud mulje, et igasugune (meeskonna)sport on vähemasti Berliinis ohtlik ala, eelkõige vaatajatele. Toetuskisa oma jääkarudele pani seinad vibreerima, mis mulle aga ei meeldinud, oli vilistamine vastasmeeskonna jääle saabudes. Lugupidamine vastasvõistkonna suhtes käib minu jaoks hea spordi juurde, pühapäeva õhtul O2 liuvälja ääres polnud sellest aga halligi. Mäng ise ja muidugi kogu selle õhtu, selle sõu ülesehitus olid sellegipoolest vägevad. Eisbären mängis küll kaunis mustalt, neil istus trahviminutite mehi pingil rohkem kui Mannheimil. Üks lausa viis minutit, sest pani vastasele päris korraliku paugu. Pärast seda läks mäng muidugi oluliselt vihasemaks ja alatasa tuli kohtunikel kakluse algeid lahutada.

Hier kommen Berliner Eisbääääääääreeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeen!

Nüüd on aga uus nädal uute sündmustega. Neljapäeva õhtul näiteks ballett Deutsche Operis – juba ootan!

Jeerum kuidas praegu väljas kallab, pöidlad pihku, et hommikuks üle läheb.

Saksa keel on mul nii palju arenenud, et kuulen ära, kui tohutult puiselt seda räägin. Ise pursin ka, kuigi vahel päädib see inglise keelde. Tänagi ostsin Hauptbahnhofist kohvi, sändvitsi ja magusa saiakese, kõik oli väga kena, kuni küsiti, kas suur või väike cappu. Njah. Sellest ma enam aru ei saanud, aga vähemalt esimene ots oli “õiges” keeles. Rongijaamas oli üldse täna väga meeleolukas, eile oli vist Hertha matš (selle järelmeid täheldasime Friedrischainis) ja täna mingi muu jalkalahing (ma ei suuda meenutada seda nime, mis sinivalgetriibuliste särkide seljale oli kirjutatud, kammisin igasugu jalkaklubide nimekirju läbi, aga ei mingit tolku), mis tähendas, et esiteks vooris suur hulk rohkem ja vähem purjus, agressiivseid ja muidu emotsionaalseid fänne läbi (ja see oli ENNE matši). Teiseks kenake hulk hambuni relvastatud märulipolitseinikke. Üks hetk trampis terve rügement mu nina eest läbi, mul oleks suu lahti vajunud, kui parajasti saia poleks närinud. Ühel polizeil hakkas suisa ebamugav minu (tahtmatu) jõllitamise käes.

Igatahes viisin end täna sinna ülalmainitud F-linnaossa igapühapäevasele kirbuturule. Seal õnnestus sooritada ost ilma eriti palju inglist kasutamata, kui vaid mõne sõna asemel. Müüjad olid väga lahked ja kannatlikud ja mõistsid minu pingutusi nimme saksakeelsena püsida, samuti mõistsid nad minu suuri otsustamisraskusi, mis värvikombinatsioonis tass valida. Korraks pidin juba murduma, et ah, võtan mõlemad! Aga siis mõtlesin ei, las olla mul ainult üks selline. Ostsin nimelt Berlin-tassi, jap, nagu turist oleks. Üldiselt ma selliseid asju ei osta, aga sellele tassile jäi mul kohe pilk peale ja tuli tahtmine, kujutan end vägagi hästi ette sellest kohvi rüüpamas.

Õnnestunud dialoogist kõrgendatud meeleolus jalutasin veel ringi, küsisin kella ja olin muidu roosa ja rõõmus, imeilus ilm oli ka jälle. Kioskis laadisin oma pre-paid telefonikaardi ära (mis takerdus tobedal kombel enda numbri unustamise taha) ja jällegi olin tänulik, et müüja viitsis jännata minu pudrukeelega. Inimesed on siin üldiselt väga toredad.

Üks näide sellest on kasvõi see, et eile õhtul Kreuzbergis klubi SO36 uksel pakkus piletimüüja, et jah, pilet maksab küll 10 eurot, aga saab valida ka soodsama, vahemikus 6-9 eurot. Et äkki on põhjust soodsam anda? Ei? Äkki siiski? Ah et õpid saksa keelt? Väga hea, järelikult tudeng, 7.50 palun, danke schön ja viel Spaß ehk lõbutse hästi. Lahe.

Eile jah käisime lõpuks väljas. Kui kolmapäeval oli instituudi pidu (mis vältas ikkagi ka omajagu) ja neljapäeval pohm ja reedel hängisime niisama kesklinna erinevais baarides kella üheni, siis eile ehk laupäeval võtsime asja tõsisemalt ette. Saime Gastoniga (argentiinlane, loomaarst, ainuke pereisa meil) päeval kokku ja olime turistid, võiks öelda, et isegi läbiva suurtähega. Ilm oli kuum nagu juulikuus. Kuna esmaspäeval on der Tag der Deutschen Einheit ehk Saksamaa ühinemise aastapäev, siis oli Brandenburgi värava ümbruse juba ilmselt reedese seisuga vallutanud laat ja kontsert ja muidu möll. Ostsime KOHUTAVALT kallid õlled ja jalutasime Brandenburgi väravast Checkpoint Charlieni (tegin kõigest pilti ka!) ja sealt Unter den Lindeni kaudu tagasi Hauptbahnhofi, kuhu maabusid ka Luis (Mehhiko), Celine (Šveits) ja Meghna (India). Minu eestvedamisel siis Friedrischaini, väikesed Shawarmad, edasi õlled ja veel edasi caipirinhad ja mojitod. Neid sai ka liitristena, mistap võtsimegi kamba peale mitu liitrit, juhhei. Vaikselt libises ka diskotuhvel jalga.

Mistõttu – vastupidiselt plaanitule – läksimegi otse Friedrischainist Kreuzbergi klubisse elik lühike püks ja sandaal jäid millegi klubilisema vastu vahetamata. Ah well, ega vahet ei olnud. Klubi SO36 on lühidalt ja pehmelt öeldes tolerantne, nagu tegelikult terve Berliin. Varvastele ei hüpanud keegi ja see oli minu peamine mure.

Minu meelest ei maga ka Berliin mitte kunagi, sest ükskõik mis kell saab S- või U-bahniga koju – vähemalt minu kogemuse kohaselt. Kell neli hommikul ei olnud tuba sugugi nii tühi kui oleks võinud arvata.

Nii, aga nüüd sätin end tasahilju vist ikkagi Blaine’i ja miskise tema sõbraga peole. Suurem unisus kadus nagu ära. Bis später ehk hilisemani.